Värvipimeduse simulaator

Kuidas värvipimeduse simulaatorit kasutada

1. Lohista pilt tõmbealale või klõpsa sellel, et fail valida (JPG, PNG, WebP, GIF…). Võid klõpsata ka nupul Kasuta näidispilti, mis laadib testtabeli värvitoonidest ja kergesti segiajatavatest värvipaaridest.
2. Vali Värvinägemise häire tüüp: Protanoopia, Deuteranoopia, Tritanoopia, nende kergemad vormid Protanomaalia, Deuteranomaalia ja Tritanomaalia või Akromatopsia.
3. Kolme anomaalse tüübi puhul sea Raskusaste vahemikus 10% kuni 90%.
4. Vali Vaade: Kõrvuti näitab originaali ja simuleeritud pilti kõrvuti; Liugur asetab ühe teise peale, nii et saad jaotuskohta üle pildi lohistada.
5. Klõpsa nupul Laadi alla simuleeritud pilt, et salvestada tulemus PNG-failina.

Pilt ei lahku sinu seadmest: seda loetakse ja töödeldakse sinu brauseris. Väga suured pildid vähendatakse pikema külje 1600 pikslini, et simulatsioon oleks kiire.

Värvipimeduse tüübid

Normaalne värvinägemine tugineb kolmele tüübile kolbikestele, mis on tundlikud pikkadele (L, „punane“), keskmistele (M, „roheline“) ja lühikestele (S, „sinine“) lainepikkustele.

• Protanoopia ja protanomaalia: L-kolbikesed puuduvad või on nihkunud. Punased toonid näivad tumedamad ning neid aetakse segi roheliste ja pruunidega. Kumbagi vormi esineb umbes 1%-l meestest.
• Deuteranoopia ja deuteranomaalia: M-kolbikesed puuduvad või on nihkunud. Deuteranomaalia on kaugelt kõige levinum häire, mis mõjutab umbes 5% Euroopa päritolu meestest; punast, oranži, kollast ja rohelist on raske eristada.
• Tritanoopia ja tritanomaalia: mõjutatud on S-kolbikesed. Sinist ja rohelist ning kollast ja roosat aetakse segi. See on haruldane (selgelt alla 0,1%) ning esineb meestel ja naistel võrdselt.
• Akromatopsia (kepikeste monokromaasia): töötavaid kolbikesi ei ole, seega nähakse maailma halli varjundites, sageli koos valgustundlikkusega. See esineb umbes ühel inimesel 30 000-st. Simulatsioon näitab ainult pildi heledust.

Kokku on umbes ühel mehel 12-st ja ühel naisel 200-st mingi punase-rohelise värvinägemise häire vorm.

Kuidas simulatsioon töötab

Tööriist kasutab Machado, Oliveira ja Fernandes (2009) füsioloogilisel alusel mudelit „A Physiologically-based Model for Simulation of Color Vision Deficiency“, IEEE Transactions on Visualization and Computer Graphics 15(6). Autorid avaldasid iga häire ja iga raskusastme jaoks vahemikus 0 kuni 1 sammuga 0,1 ühe 3 × 3 maatriksi; tööriist kasutab „-oopia“ tüüpide jaoks raskusastet 1 ning anomaalsete tüüpide jaoks interpoleerib avaldatud sammude vahel.

Need maatriksid on määratud lineaarse RGB jaoks. Seetõttu dekodeeritakse iga piksel sRGB-st lineaarseks valguseks, korrutatakse maatriksiga, piiratakse vahemikku ja kodeeritakse tagasi sRGB-ks. Maatriksite rakendamine otse gammakodeeritud väärtustele, nagu teevad paljud kiired filtrid, muudab punased toonid liiga tumedaks. Akromatopsia kasutab sRGB standardseid heleduskaalusid (0,2126, 0,7152, 0,0722).

Simulatsioon on lähendus. Tegelik värvinägemine on inimeseti erinev ja ekraan ei saa täpselt näidata, mida keegi teine tajub. Kasuta seda probleemide leidmiseks ning kinnita tulemus võimaluse korral päris kasutajatega.

Näpunäiteid värvipimedatele sobiva disaini jaoks

• Ära toetu ainult värvile: lisa silte, ikoone, mustreid või allajoonimist.
• Väldi punase ja rohelise paari kasutamist hea ja halva oleku jaoks; sinine ja oranž on palju turvalisem.
• Hoia tugev heleduse erinevus värvide vahel, mida peab eristama. Kontrolli seda valikuga Akromatopsia: kui kaks ala paistavad sama halli värvi, on paljudel inimestel raske.
• Testi diagramme, kaarte, olekumärke ja vormiveateateid, mitte ainult fotosid.